Kõige valutum viis monorattaga sõitma õppimiseks on osalemine mõnel koolitusel, kus kogenud koolitaja oskab anda personaalset nõu, mida täpselt tegema peaks, et edu saavutada. Visamad ja järjekindlamad õppurid saavad asja soovi korral selgeks ka videote ning õppetekstide järgi. Põhiprobleem kipub selles olema, et ennast kõrvalt vaadata on raske ja õpiärevuses ei märgata, mis vigu tehakse. Kord valesti õpitut on aga väga raske ümber õppida.

• Ettevalmistus sõiduks

  • Enne alustamist veenduge, et sõiduk on töökorras ja aku laetud. Asetage sõiduk maapinnale sõiduratas vastu maad ja lülitage seade sisse. Kui aku on vähemalt 80% laetud ning seade töökorras, süttivad lülitamisel kõik sõidukil asuvad indikaatortuled. Aku tühjenemisel väheneb sõiduki jõudlus ja tema tasakaalu hoidmise võime, mistõttu sõidu õppimisel tuleks kasutada täiesti laetud akuga liikurit.
  • Kontrollige üle rehvi rõhk. Tühja rehviga sõitmine kulutab akut ja selle võrra väheneb ühe laadimisega läbitav vahemaa, so õppimise aeg. 
  • Sõitma on võimalik õppida mitmel erineval viisil. Abivahenditena saab kasutada abirattaid ja/või õppevööd. 
  • Abiratastega sõidu õppimiseks tuleb need eelnevalt sõiduki pedaalide alla kruvida (rattad ja kruvid on seadmega kaasas). Abirattad aitavad esialgu hoida tasakaalu külgsuunas, kuid vähendavad manööverdamisvõimet. Abirataste kasutamisel tuleb veenduda, et pinnas, millel sõitmist õpite, oleks täiesti sile ja prügivaba, kuna väiksed abirattad võivad konaruste või nt kivikeste taha takerdudes teid tasakaalust välja viia. Kui esmane sõiduoskus on omandatud, tuleb abirattad eemaldada.
  • Kui olete oma tasakaalu tunnetuses kindlam, võib õppida sõitma ka ilma abirattaid kasutamata, kasutades alguses ratta säästmiseks abivööd. Abivöö kinnitatakse ratta sanga külge.
  • Abiks on, kui saate õppeprotsessi kaasata assistendi, kes saab teid harjutuste ajal toetada ja/või leiate koha, kus saate toetuda seinale või käsipuule. 
  • Sõitma õppimise protsess on sarnane nii abirataste kui abivööga. Mõnele inimesele võib abiratastega õppimine sobida paremini, teised saavutavad kiiremini edu ilma abirattaid kasutamata. 
  • Monorattaga sõitma õppimine toimub allpool kirjeldatud etappide kaupa. Kõik loetletud tegevused tuleb läbi teha toodud järjekorras ja mitte minna järgmise etapi juurde enne, kui eelmises etapis õpitu on kinnistunud.
  • NB! Püüdke kohe alguses omandada õiged vilumused, kuna kord valesti õpitud sõiduvilumust on hiljem raske ümber õppida.

• Pealeminek

  • Aseta liikur maapinnale ja reguleeri vöö pikkus selliseks, et see ulatuks umbes vöökohani. Lülita ratas sisse, ava pedaalid ja hoia seda käega vöö abil püsti. Seadmel pole esimest või tagumist poolt, seega pole vahet kumba pidi liikurile astud. Suureks abiks on, kui saad vaba käega toetada mõnele objektile näiteks seinale, aiale, käsipuule või abilise õlale. Eesmärgiks on saada kahe jalaga liikuri peale. 
  • Selleks, et saada kahe jalaga liikurile, hoia ühe käega liikurit õppevöö abil püstises asendis ja pane üks jalg seadme pedaalile võimalikult selle keskkohta, säär õrnalt toetumas vastu ratta polsterdatud osa. Kui vajutad õrnalt päkale, hakkab liikur edasi liikuma, kui kannale, siis tagurpidi. Leia tasakaaluasend, kus liikur püsib paigal ka siis kui seda koormata.
  • Hoia ratast sääre abil püstises asendis, pane ratas veidi edasi liikuma ning tõsta teine jalg kiire ja täpsel liigutusega teisele pedaalile võimalikult samasse asendisse, mis esimesel jala. Tasakaal külgsuunas leia esialgu toe abil. Seadme elektroonika reageerib raskuse ette või taha poole kaldumisele sellega, et hakkab liikuma, mistõttu kalduda on võimalik vaid külgedele.  
  • Tunneta, kuidas seade reageerib liikumisega, kui viid keharaskuse veidi ette- või tahapoole. Püüa vaheldumisi edasi liikuda ja seisma jääda. Hakka vaikselt toe abil edasi liikuma. Tagurpidi sõitmise õppimine jäta hilisemaks.
  • Treeni pealeminekut korduvalt, kuni see on muutunud automaatseks ja hõlpsalt sooritatavaks liigutuseks. 
  • Kui esmased sõiduoskused omandatud, suudad ka ilma abitoeta ning vööta seadmele peale saada. Selleks tuleb hoida ratta sangast, asetada üks jalg seadmele alustada liikumist, tõsta teine jalg kiirelt liikurile ja leida liikumiselt tasakaal. 

• Tasakaalu tunnetuse arendamine

  • Kui suudate toe abil juba liikurile saada ja esmane tunnetus, kuidas ratas reageerib, on käes, tuleb asuda treenima tasakaalu hoidmist sõidu ajal. Alustada tasuks sirgjoonelisest sõidust. Edasi liikumiseks tuleb sirge keha raskust puusadest veidi ette ja aeglustamiseks ettevaatlikult tahapoole viia. Rattal seistakse pingevabalt sirgete jalgade ja seljaga, täpselt sama moodi, kui seisaks püsti maapinnal.
  • NB! monorattal tasakaalu leidmisel on abiks kui liigutate ratast jalgadega kiiresti vasakule, paremale nö twistite. See on umbes sama liigutus, nagu püüaksite seisval jalgrattal lenksuga tasakaalu leida. Nö köielkõndija kombel ülakehaga taskaalu otsimine ei ole kogemuse põhjal efektiivne praktika. Sestap on oluline, et tagatud oleks alakeha ja jalgade vaba liikumine.  
  • Mõistagi on külgsuunas tasakaalu hoidmine seda kergem, mida suurem on kiirus, kuid ohutuse seisukohast on optimaalseks kiiruseks on umbes 5-7km tunnis, (inimese hoogsa kõndimise või kerge sörgi kiirus). Selline kiirus võimaldab assistendil õppija kõrval liikuda, olles talle jätkuvalt toeks. Õppija saab külje peale sirutatud käe näppudega kergelt abilise õlale toetuda, kuni tunneb, et on aeg täiesti omasoodu sõitma asuda. Toetudes pole soovitatav abilise õlast või riietest haarata, kuna see segab tasakaalu tunnetust. Õppevöö on kogu harjutuse ajal vabalt teises käes. 
  • Sama harjutust saab teha ka sobiva laiusega pikas, sirges koridoris, kus ulatub mõlema käega koridori seintele toetuma, mis aitab vältida külgedele kaldumist. Mida pikemaid vahemaid ilma toeta õnnestub läbida, seda tõenäolisemalt oled valmis sõiduks. Hiljem toeta sõites tuleks püüda hoida käed keha lähedal ja nendega mitte asjatult vehkida.
  • Kui oled juba pikalt proovinud tasakaalu leida, kuid see ei taha õnnestuda, ei maksa heituda. Aitab kui võtad väikese pausi ja jätkad vilumuste omandamist peale seda. Harjutamine väsitab jalalihaseid ja toob kaasa kramplikkuse, mis muudab tasakaalu saavutamise raskeks.
  • Levinuim viga sellel õppeetapil on, et selga hoitakse kramplikult küürus ja põlved on kõverad, mis muudab tasakaalu tunnetamise raskeks, blokeerib alakeha ning ei võimalda teha jalgadega tasakaalu hoidmiseks vajalikke kompenseerivaid liigutusi.
  • Teine arengut pärssiv viga on püüd hoida tasakaalu ülekehaga. Ülakeha peab kogu sõidu ajal olema stabiilselt sirge ja maa gravitatsiooni suhtes püstine. Tasakaal saavutatakse läbi vabalt liikuvate puusade alakeha kiirete liigustustega. 
  • Kui sõidu alustamisel/sõidu kestel tasakaal kaob ja oled sunnitud sõidukilt maha astuma, liigub ratas veidi eemale, peatub ning kukub külili. Peatunud ja külili vajunud seade lülitab ennast automaatselt häirerežiimile. Sellest annab märku pidev helisignaal. Seadmel vilguvad või põlevad indikaatorlambid. Häirerežiimis liikur tuleb välja lülitada. Sõidu jätkamiseks tuleb ratas uuesti püsti tõsta, korraks väja ja uuesti sisse lülitada. Ratta kaugele paiskumist ja potentsiaalseid vigastusi aitab vältida õppevöö kasutamine.

• Kiirendamine ja aeglustamine

  • Kui sujuv edasi liikumine on selge, tuleb harjutada kiirendamist ja aeglustamist. Kiirendamiseks tuleb sirge keha puusast ettevaatlikult ja tunnetusega ettepoole, aeglustamiseks aga tahapoole kallutada. Vööd tuleb selle ajal hoida ühes käes, olles valmis kukkumise korral ratast kinni püüdma.
  • Järsk ette või taha kallutamine võib lõppeda kukkumisega. Kui kallutada rohkem, kui sõiduk on võimeline kallutamise korral tasakaalu säilitama, rakendub kõigepealt ratta piiramisfunktsioon (ratas hakkab tagasi kallutama). Väga äkilise kallutamise korral lülitab sõiduk end automaatselt välja, et kaitsta end ülekoormuse eest. Oluline on tunnetada sõiduki suutlikkuse piire. Pikka kasvu ja raskematel inimestel on seadme koormustaluvuse piir väiksem!

• Suuna muutmine sõidul

  • Kui tasakaal sirgjoonelisel liikumisel on omandatud ning kiirendus ja aeglustus selged, tuleb õppida sõidu suunda muutma. Abirattad tuleks eemaldada, kuna need segavad manööverdamist ja takistavad õigete vilumuste arenemist.
  • Pööramise õppimiseks oleks hea leida suur ja tasase pinnakattega plats. Mida suuremaks vilumus muutub, seda väiksema raadiusega suudad ennast ümber keerata ning seda täpsemalt saad sõidu ajal manööverdada.
  • Sujuvaks suuna muutmiseks tuleb sõidukit alakehast veidi soovitud sõidusuuna poole kallutada. NB! Ülakeha peab jääma stabiilsesse püstisesse asendisse, liikumine toimub puusadest all pool. Keha kallutamine pöörde ajal toimub enamasti intuitiivselt.
  • Kui intuitiivselt suunda muuta ei õnnestu, võib teadvustatult püüda pööramise kogemust leida sellisel viisil, et kõverdad veidi soovitud pöördesuuna vastasjala põlve. Teine jalg jääb sellel ajal sirgeks. Otsesuunas liikumise taastamiseks tuleb mõlemad jalad taas välja sirutada.
  • Harjuta pööramist mõlemas suunas. Ühest pöördest otse teise üle minna ei õnnestu, enne tuleb vähemalt hetkeks läbida otse sõitmise asend, so asend, kus mõlemad jalad on välja sirutatud.  
  • Väga järsul pööramisel (tugeval kallutamisel) võib ratta pedaal pinnase vastu takerduda, mis viib tavaliselt kukkumiseni. Väga järsud, peaaegu kohapeal tehtud pöörded kuuluvad juba trikitamse valdkonda ja nende õppimine tasub jätta aega, kus tunned ennast rattal juba väga kindlalt. 
  • NB! Ärge püüke sõidusuunda muuta ülakehaga edasi-tagasi vääneldes ja kätega vehkides!

• Peatumine

  • Peatumiseks tuleb keha kallutada aeglaselt ja tundega tahapoole, mille tulemusena sõiduk vähendab kiirust. Kui kiirus on kahanenud piisavalt väikeseks, tuleb ühe jalaga liikurilt maha astuda, hoides ratast õppevööst püsti. Seejärel lülitage seade välja.
  • Peatumise harjutamiseks võib kasutada ka toe abi. Selleks tuleb kiirust vähendada peatumiseni, haarake ühe käega toest, teisega hoidke vöö abil liikurit püsti. Astuge peatunud liikurilt maha ja lülitage see välja.
  • Kui sõiduvilumused on omandatud ja õppevööd enam ei kasuta, siis haaratakse peatumisel liikuri sangast või peatakse see jalaga. 

   

• Õige sõiduasend

  • Olete esmased sõiduvilumused omandanud kui suudate sõitu vaevata alustada, kontrollite sõidu suunda ja kiirust ning oskate ratast peatada. Õige sõiduasend on selline, kus jalalabad asetsevad ratta pedaalide keskel, sääred toetuvad õrnalt vastu ratta sisekülgi. Kramplikult ja tugevasti ratast jalgade vahele pole vaja suruda. See võib jalale haiget teha ning pigem halvendab tasakaalu tunnetust. Oluline on säilitada alakeha mobiilsus. 
  • Erineva säärekujuga inimestel võib sobivaim asend natuke erineda. Õige asendi puhul on jalgadel ja alakehal piisavlt vabadust teha tasakaalu hoidmiseks kompnseerivaid mikroliigutusi. 
  • Rattal tuleb seista sirge, kuid mitte kramplikult püstise seljaga (mitte nö valvel seisakus). Õige asend meenutab tavalist pingevaba püsti seismist. Sõites ei tohiks küürutada ega ka ülakehast taha kalduda. Edasi liikumiseks tuleb raskus puusadest kergelt ettepoole päkkadele viia, pidurdamiseks või tagurpidi sõituks kanda aga raskus kandadele. NB! Ainult ülakehast ette kummardamine ei pruugi tuua kaasa edasi liikumist, kuna raskuskese jääb paigale. Käed tuleks hoida rahulikult külgedel.
  • Soovitatav on kasutada õppevööd mõnda aega ka peale seda, kui olete esimesed vilumused omandanud. Vööst loobuda võiks alles siis kui sõiduvilumused on täielikult automatiseerunud ja oht, et ratas kaugele eemale paiskub, on vähe tõenäoline.

• Tõus ja laskumine küngastel

  • Ülesmäge sõitmisel on oluline, et sõiduki aku ei ole liiga tühi (soovitav aku laetus on vähemalt 50%). 
  • Hoiduge võimalusel väga järskudest mägedest (15° ja enam). NB! Kui mäe tõus on võrdne või suurem kui 45°, lülitab seade end peale kolme järjestikust hoiatussignaali automaatselt välja, mille tagajärjel kaob liikuri automaatne edasi-tagasi suunaline tasakaalu hoidmine.
  • See toob kaasa tõsise ohu ennast ja seadet vigastada. Selle vältimiseks tuleb enne tõusule minekut veenduda, et tõusunurk jääb alla 45° ja seadmel on tõusu võtmiseks piisavalt akuressurssi. 
  • Soovitav kiirus tõusul on umbes 5km/h. Tõusul tuleks vältida järsku ette või taha kallutamist. Parim praktika on tõusud võtta stabiilsel kiirusel.
  • Kõige kriitilisem hetk on tõusu harja ületamisel, kus tuleb väga täpselt tunnetada, mis hetkel tõus asendub laskumisega.
  • Tõusudel ja laskumistel pole soovitatav pöörata. Tõusul manööverdamine kuulub pigem triktamise maailma ja eeldab väga head monoratta valdamist. 
  • Allamäge sõitmisel ärge kiirendage vaid hoidke soovitatavalt kiirust kuni 5 km/h. Mäest alla sõites toimib sõiduki elektrimootor generaatorina, laadides akut.

• Kukkumine

  • Iga liikumisega, olgu see ratasõit, rulasõit, rulluisud, jooksmine või ka kõndimine, kaasneb oht kukkuda. Selles osas pole ka monoratas erand. Seetõttu on väga soovitatav kasutada üldlevinud individuaalseid kaitsevahendeid nagu kiiver, käekaitsed, põlvekaitsed ning kindad. Eriti tuleks kaitsevahenditele tähelepanu pöörata õppimise faasis.
  • Monorattaga sõitma õppimise algfaasis on suur tõenäosus teha haiget oma sääreluudele. Sinikad on kerged tekkima igal ebaõnnestunud pealeminekukatsel või kukkumisel, kus ratas võib anda valusa lopsu. Selle vastu aitab kui kanda õppimise ajal pikki pükse ja kõrge säärega suusasokke, mille sisse võib pehmenduseks panna penoribad. Eriti tasub selle peale mõelda peenemate säärtega inimestel.    
  • Lisaks enda ohutusele tuleb mõista ja arvestada ka ohuga, mida kukkumine võib kaasa tuua kaasliiklejatele või nende varale. Hooga eemale lendav liikur võib mõlkida auto või lõhkuda mõne madalama keldriakna. 
  • Tõhus vahend, mis aitab vältida selliseid kahjusid, on õppevöö. See säästab seadet kukkumisel tekkivate vigastuste eest. 
  • Mida suurem on sõidukiirus, seda suurem on potentsiaalselt kukkumisel tekkiv kahju. Seetõttu tuleks õppeperioodil hoida kiirused mõõdukad. Keskenduda tuleks liigutuste täpsusele, kiirus tuleb aja jooksul iseenesest. Eraldi kiirust harjutama ei pea.
  • Kukkumisohtu suurendavad halvad liiklemisolud nagu libe, auklik või prügine pinnas ja sõitmine seadmega, mille aku on maht on vähenenud alla 50%. Eriti ohtlik on pooltühja akuga sõitmine tõusudel.