Monoratas kuulub tasakaaluliikurite järjest suurenevasse perekonda. Maailm nägi monoratta prototüüpi 2010. aastal Bike Expo-l Nevadas, kus legendaarne Hiina päritolu leiutaja Shane Chen demonstreeris oma uusimat mõttevälgatust - ühe rattaga tasakaaluliikurit, millele anti nimeks Solowheel. Idee osutus elujõuliseks ning nüüdseks on sarnased elektrilised güroanduritel põhinevad üherattalised sõiduvahendid hakanud kiiresti levima üle maailma. Solowheeli kõrvale on tekkinud palju kaubamärke, nagu Monowheel, Firsthwheel, Airwheel, IPS, kui nimetada vaid mõned.
Toimimispõhimõtte on kõigil monoratastel sama. Ratas koosneb elektrimootorist, mis käivitab ratta, toiteakust ning güroandurist koos juhtelektroonikaga, mis reageerib, kui ratta raskuskese kaldub gravitatsiooniväljas ette või taha poole. Andur juhib elektrimootorit selliselt, et ratas püüab alati jõuda tagasi tasakaalupunkti. Seega kui kallutada ennast ette või taha poole, püüab ratas tagasi sõitja alla liikuda. Külgsuundades tuleb tasakaalu hoida sõitjal ise, mis esmapilgul tundub tõsise akrobaatilise trikina, aga on tegelikkuses üllatavalt lihtne.
Erinevused eri kaubamärkide ja mudelite vahel seisnevad põhiliselt vaid kere värvis ja kujus, akude mahutavuses ning mootori võimsuses. Viimaseks trendiks on lisada liikurile erinevaid „kellasid ja vilesid“, so tuledemängu ja multimeedia võimalusi. Ratta sisse on ehitatud kõlarid, mille saab läbi Bluetooth ühenduse nt oma nutitelefoniga ühendada ja sealt siis muusikat kuulata.
Monorattal on hea potentsiaal muutuda tuleviku personaalseks transpordivahendiks. Ta võimaldab liikuda kuni kolm korda kiiremini kui jalgsi, on hea manööverdusvõimega ja väga täpselt juhitav. Lisaks on ta kompaktne. Kõik see muudab monoratta asjakohaseks transpordivahendiks tööl või koolis käimiseks. Kohale saab kiiresti, liikumine ei aja nahka märjaks. Kui lisaks kasutad ühistransporti, siis erinevalt nt jalgrattast, pole probleemiks seda kaasa võtta ka tipptunni ajal. Kohale jõudnud, saab ratta nagu väikse kohvrikese kaasa võtta ja laua kõrvale panna. Ei mingi parkimise probleemi. Ratast saab kasutada nii kergliiklusteedel kui linna kõnniteedel.
Monoratas ei tekita ei müra ega heitgaase, säästes linnakeskkonda saaste eest, mis eriti suure rahvastikutihedusega suurlinnades on tõsiseks probleemiks. Sestap pole ka imestada, et need on eriti kiiresti levima hakanud Aasia-maades, aga ka Lääne-maailma suurlinnades. Mõnel maal on tekkinud lausa monorattast propageerivad rahvaliikumised. Lärmakate mopeedidega noortekampasid asendavad monoratastel hängivad noortegrupid. Populaarsust kogub ka monorattaga trikitamine.